Puhkusetasu eraldis on aruandeaastal välja teenitud ja kuluks kantud, kuid välja maksmata puhkusetasu. Lähtudes tulude ja kulude õige vastandamise põhimõttest, tuleb puhkusetasu arvestada kuluks tekkepõhiselt, mitte aga perioodil, kus toimub puhkusetasu tegelik väljamaksmine. Seetõttu tuleb väljateenitud puhkusetasu kajastada aruandeperioodi kuluna ning samas tekib ka puhkusetasu eraldis (puhkusetasu kohustus). Sageli kasutatakse igapäeva raamatupidamises puhkusetasu eraldise asemel puhkusereservi mõistet. Järgnevas artiklis on kõnekeeles levinuma mõiste kasuks otsustatud.
Raamatupidamise seadus reguleerib, et aasta lõpus tuleb inventeerida varad ja kohustused, millest üks on puhkusereserv. Reservi inventeerimise all mõeldakse puhkusetasude saldo korrigeerimist. Siinkohal tuleks lähtuda nii väljateenitud kuid kasutamata, kui ka töötajate ettepuhatud põhipuhkusepäevadest. Sellise arvestuse tulemusena saab selgeks, millised on ettevõtte kohutused töötajate ees ning vastupidi. Vastavalt töölepingu seadusele § 55 on töötaja iga-aastane põhipuhkus 28 kalendripäeva, kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud pikemas puhkuses või kui seadus ei sätesta teisti. Alaealise ja osalise- või puuduva töövõimega töötaja puhul 28 kalendripäeva peab hüvitama tööandja, 7 ülejäänud kalendripäeva hüvitab riik. See tähendab, et väljamaksmise kohustus on tööandjal ning tööandja võib pärast riigilt 7 päeva eest nõuda summa tagasi. Need 7 päeva arvestatakse samadel alustel kui 28 päeva. Seitset ületavat päeva ei näita tööandja ka puhkusereservis, kuivõrd see ei saa olema kulu tööandjale.
Puhkusereserv
Vastavalt 01.07.2009 kehtima hakanud töölepingu seadusele teenib töötaja puhkust kalendriaasta eest (TLS § 68 lg 3). Tööle asumise aastal arvutatakse kalendriaastast lühema aja eest põhipuhkust võrdeliselt töötatud ajaga (TLS § 68 lg 4); sama kehtib ka töölepingu lõppemisel.
Näide 1
Töötaja asub tööle 22.08.2022, seega teenib ta reservi perioodil 22.08.2022-31.12.2022. Antud ajavahemikku jääb 132 kalendripäeva (s.h riigi- ning rahvuspühad), mil töötaja on tööl käinud ning tulemus tuleb jagada aasta kalendripäevade arvuga, mis 2022. a on 365. Selle tulemuse korrutame aasta põhipuhkuse päevadega. Seega on töötaja 2022.a ettenähtud põhipuhkus 132/365*28=10,13 kalendripäeva.
Põhipuhkust ei teenita ajal, mil ollakse tasustamata puhkusel, ajateenistuses ning vanemapuhkusel.
TLS § 68 lg 5 ütleb, et põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaasta jooksul. Sotsiaalministeeriumi kommentaar on, et TLS otseselt ei sätesta, millises järjekorras ja millise perioodi eest töötajale puhkusi antakse. Kas töötaja saab esmalt jooksva aasta puhkuse ja alles seejärel varasemalt kasutamata jäänud puhkuse või vastupidi. Lahendus tuleb tööandjal ja töötajal omavahel kokku leppida. Lause ,,põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaasta jooksul ’’ on juristide meelest selle tähendusega, et jooksva aasta puhkus tuleks kasutada esmalt ning seejärel on võimalik töötajal kasutada varem teenitud kuid aegumata põhipuhkust. Üldisem praktika on siiski pigem see, et varem teenitud puhkus kasutatakse esimesena. Seega jääks lahenduseks see, et tööandja ja töötaja teevad omavahel selgeks, millises järjekorras ja mis perioodide eest puhkusi antakse, et vältida hiljem arusaamatusi.
Puhkusereservi aegumine ja peatumine
Uue TLS seaduse kehtima hakkamine tõi kaasa endaga põhipuhkuse aegumise mõiste. Tavajuhul aegub põhipuhkuse nõue ühe aasta jooksul, arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mil puhkus teeniti (TLS § 68 lg 6). Ehk näiteks 2022 aastal teenitud puhkust saab kasutada nii 2022 aasta jooksul, kui ka 2023 aasta jooksul. 2022 aasta kasutamata puhkus aegub seega 01.01.2024 seisuga.
Aegumistähtaja eesmärgiks on motiveerida töötajaid puhkama igal aastal.
Näide 2
Töötaja kasutamata põhipuhkuse saldo oli 2021. a lõpu seisuga 20 kalendripäeva (teenitud 2021 aasta eest) ning tööandja on otsustanud rakendada aegumisi. Aastalõpu lähenedes on töötaja huvitatud sellest, kas ja/või mitu päeva tal aegub. 2022 teenis töötaja reservi juurde 28 päeva ning puhkas 14 päeva. Kokkuleppe kohaselt kasutatakse esmalt ära kõige kiiremini aeguv puhkus.
Seega 14 päeva võetakse maha ajavahemikul 01.01-31.12.2021 teenitud reservist ning lõpptulemusena on 31.12.2022 seisuga jääk järgmine: (20-14)+28=34. Sellest 6 kalendripäeva aegub 01.01.2023 (viimane päev 2021 aasta puhkuse kasutamiseks 31.12.2022). Kuna juba alates 01.01.2023 puudub töötajal nõudeõigus sellele 6 päevale, siis kajastatakse puhkusereservi leidmisel raamatupidamises 31.12.2022 lõpu seisuga aegumata jääki 28 päeva.
|
|
2021 teenitud puhkus |
2022 teenitud puhkus |
|---|---|---|
|
Aegub |
01.01.2023 |
01.01.2024 |
|
Saldo |
6 |
28 |
Aegumine peatub ajaks kui töötaja kasutab emapuhkust, isapuhkust, lapsendajapuhkust või vanemapuhkust ning aja- või asendusteenistuses viibimisel. Kui aegumine on peatatud, kuna töötaja viibis näiteks vanemapuhkusel, siis nihkub peatumine edasi vastavalt emapuhkusel ning vanemapuhkusel viibimise aja võrra.
Näide 3
Töötaja viibib ajavahemikul 12.11.2021-30.11.2022 lapsehoolduspuhkusel ning sellele eelneval rasedus- ja sünnituspuhkusel perioodil 25.06-11.11.2021 (alates 2022 aprillist rasedus- ja sünnituspuhkuse asemel emapuhkus). Seega kogu eemal oldud aeg on 524 kalendripäeva, millal töötajal ei ole võimalik oma põhipuhkust kasutada. Selleks, et leida, millal antud töötaja reserv aegub, liidetakse tavapärasele aegumise kuupäevale juurde eemaloldud aeg ehk:
Kui töötajal on 2020 aastast kasutamata puhkust, siis selle uus aegumistähtaeg on 01.01.2022+524 päeva = 09.06.2023
Kui töötajal on 2021 aastast kasutamata puhkust, siis selle uus aegumistähtaeg on 01.01.2023+524 päeva = 08.06.2024
Perioodil 01.12.2022-31.12.2022 teenib töötaja juurde 31/365*28=2,38 päeva. Kuna 2022 aastal polnud võimalik töötajal kasutada vastava aasta puhkust perioodil 01.01.2022-30.11.2022 ehk 334 päeva jooksul, siis 2022 aasta teenitud puhkuse aegumistähtaeg on 01.01.2024+334 päeva = 30.11.2024
Juhul kui aegumine on peatunud lühiajaliselt, näiteks nädal/kaks, tuleb aegumist nihutada samuti peatumise võrra edasi.
Põhipuhkuse aegumine aitab vältida töötajatel kogumast kasutamata põhipuhkusepäevi. Kuigi aegumise rakendamise võimalus tööandjatel on olemas, ei ole nad eraõiguslikes suhetes kohustatud seda kasutama. Siin saab lähtuda reeglist, et töötajale soodsamat lahendust saab alati pakkuda ehk kas ei kasutata aegumist üldse või kasutada nö soodsamat aastate järjekorda.
Puhkusereservi kajastamine raamatupidamises
Puhkusereservi raamatupidamises kajastamiseks tuleb kõigepealt leida kasutamata puhkusepäevade saldo. Selleks liidetakse eelmise aasta saldole juurde jooksval aastal teenitud päevad ja lahutatakse kasutatud ning aegunud puhkusepäevad. Saadud päevad korrutatakse töötaja keskmise kalendripäeva tasuga. Tasu arvutamist reguleerib määrus ,,Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“. Keskmise tasu leidmiseks jagatakse eelneva kuue kuu töötasud sama ajavahemiku kalendripäevadega (riigi- ning rahvuspühad jäätakse arvestusest välja). Aluseks olevaid kalendripäevi vähendatakse nende päevade võrra, mil töötaja oli puhkusel või haige.
Millised aluskuud arvestuse aluseks võtta - sellega on raamatupidajad kasutanud erinevat praktikat. Aluseks võetakse kas juuni kuni november, mil vajaduse tekke kuuks loetakse detsember ehk inventuuri tegemise kuu. Teise variandina võetakse aluseks juuli kuni detsember eeldusega, et vajadus töötajatele kasutamata põhipuhkus välja maksta tekib järgmisel aastal.
Perioodiks võetakse vajaduse tekke kuule eelnenud kuus kuud. Kuivõrd seadustes ei ole otseselt sätestatud, milline periood on kohustuslik, võib mõlemad variandid lugeda õigeks. Reserv võetakse arvele koos sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmaksega.
Puhkusereservi kannete näide (reservi kajastatakse bilansipäeval):
Aruandeaasta puhkusereserv.
D Palgakulu – kasutamata puhkusepäevade tasu
D Sotsiaalmaksu kulu – sellelt arvestatud sotsiaalmaksu kulu
D Töötuskindlustusmakse kulu – sellelt arvestatud töötukindlustusmakse kulu
K Puhkusereserv – summa, mis suurendab puhkusetasu reservi bilansis
K Sots- ja töötuskindlustusmakse reserv – summa, mis suurendab puhkusetasu reservi bilansis
Eelmisel majandusaastal arvestatud ja bilansis kajastatud puhkusereserv.
D Puhkusereserv
D Sots- ja töötuskindlustusmaksu reserv
K Palgakulu
K Sotsiaalmaksu kulu
K Töötuskindlustusmakse kulu
Kasumiaruandes näidatakse reservi juurdekasv või vähenemine vastavatel kulukontodel. Hetkel näites tehakse lihtsuse huvides kanne täies ulatuses ning nö miinustatakse eelneva aasta kanne. Samas võib muidugi teha ühe kande ka vaid vastavate kontode suurendamise/vähendamisega, et lõplik reservi summa tuleks õige.
Selline kajastamine on levinud siis, kui puhkusereservi arvestust tehakse kord aastas koos inventuuriga.
Teise kajastamise viisina on levinud puhkusereservi arvestus igakuiselt. Selleks võib viia läbi iga kuu lõpus samasuguse inventuuri ning kajastada täpne puhkusereserv iga kuu lõpu seisuga. Kuid kasutatakse ka varianti, kus suurendatakse iga kuu kindla protsendi võrra puhkusereservi palga- ja maksukuludest ning vähendatakse seda väljamakstud puhkuste võrra. Protsendi suurus tuleks igal ettevõttel leida lähtuvalt oma kogemustest. Sellise arvestusmeetodi puhul korrigeeritakse samuti aasta lõpus (või vastavalt vajadusele tihedamalt) kasutamata põhipuhkuse saldot ning saadakse reaalne seis.
Juhul, kui teil tekib teema kohta täiendavaid küsimusi, pöörduge palun BDO Eesti spetsialistide poole.
Avalda soovi saada BDO uudiseid
Please fill out the following form to access the download.