Tänapäeva töökeskkond on muutunud laialdasemaks ning tegutsetakse üha rohkem piiriüleselt. Ettevõtted laienevad uutele turgudele, projekte viiakse ellu rahvusvahelises koostöös ja töötajad on valmis avastama võimalusi koduriigist eemal. Välismaale tööle minnes või saates tekib tihti küsimus: mis vormis see täpsemalt toimub? Kas tegemist on töölähetusega, lähetatud töötajaga või hoopiski renditööga? Kuigi kõik need mõisted tähistavad sisuliselt töötamist väljaspool kodumaad, on neil olulised juriidilised ja praktilised erinevused. Välismaal töö tegemise vormi mõistmine aitab vältida segadust ja probleeme nii tööandjale kui ka töötajale.

TÖÖLÄHETUS – AJUTINE JA SELGE EESMÄRGIGA

Töölähetus tähendab, et Eestis kehtiva töölepingu seaduse (TLS) alusel töötaja saadetakse ajutiselt konkreetset ülesannet täitma tavapärasest erinevasse asukohta, sealhulgas nii Eesti-siseselt, so siseriiklikult kui ka välislähetusse. Lähetuse ajal jääb töötaja tööleping kehtima Eestis ja tema peamine töösuhe ei muutu. Lähetus on reeglina ajaliselt piiratud ja eeldab, et töötaja naaseb pärast selle lõppu oma tavapärasele ametikohale.

Töölähetus kestab tavaliselt mõnest päevast kuni 30 järjestikuse kalendripäevani ning selleks ei ole töötaja nõusolek vajalik. Töölähetus võib kesta kauem vaid siis, kui töötaja ja tööandja on selles kokku leppinud. Rasedat töötajat ja töötajat, kes kasvatab alla kolmeaastast või puudega last, võib töölähetusse saata üksnes tema nõusolekul. Alaealise töötaja lähetusse saatmiseks on vajalik nii alaealise kui tema seadusliku esindaja eelnevat nõusolekut (TLS §21).

Välislähetuse korral tuleb töötajale maksta ka välislähetuse päevaraha, mille alammäär on 22.37 eurot. Tulumaksuseaduse (TuMS §13 lg 3 p 1) alusel on välislähetuse maksuvaba piirmäär alates 2025. aastast 75 eurot (2024. aastal 50 eurot) välislähetuse esimese 15 päeva kohta, kuid kõige rohkem 15 päeva kohta kalendrikuus, ning 40 eurot (2024. aastal 32 eurot) iga järgneva päeva kohta. Päevaraha maksmisel üle piirmäära tuleb ületav osa deklareerida ja maksustada nagu palgatulu. Kui tööandja otsustab riigisisese lähetuse korral päevaraha maksta, käsitletakse seda palga osana, mis tuleb samuti maksustada ja deklareerida nagu palk.

Lisaks on töötajal õigus nõuda tööandjalt enne lähetusse minekut lähetusega seonduvate võimalike kulude hüvitamist mõistliku aja jooksul – nt. sõidukulud, majutuskulud ja muud lähetusülesandega seotud kulud, mida on ülesande täitmiseks vaja. Seadusandja ei ole töölähetusega seotud kuludele ette näinud piirmäärasid (v.a maksuvaba päevaraha).

Poolte kokkuleppel on võimalik töötaja saata töölähetusse ka kauemaks. Kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et töötaja töötab kauem kui ühe kuu teises riigis ja kohaldatakse Eesti riigi õigust, siis peab tööandja töötajale enne ärasõitu teatama ka (TLS § 6 lg 8):

• välismaal töötamise aja;
• töötasu maksmise vääringu;
• riigis viibimisega seotud hüved;
• kodumaale tagasipöördumise tingimused.

LÄHETATUD TÖÖTAJA – PIKEMAAJALINE JA EUROOPA LIIDU REGULATSIOONIDEGA KAETUD

Direktiivi 96/71/EÜ kohaselt on lähetatud töötaja selline töötaja, kelle tööandja saadab ajutiselt teise Euroopa Liidu liikmesriiki, kas ettevõtte äritegevuse raames teenust osutama või tööjõudu vahendava ettevõtte poolt renditöötajana.

Lähetatud töötajaga on tegemist juhul, kui:

• töö tegemise koht on muu liikmesriigi territoorium, kui töötaja tavapärane töökoht;
• töötamine on ajutine, s.t töötaja ei koli teise riiki püsivalt elama ega töötama;
• töötajal on teises riigis konkreetne vastuvõtja ehk teenusesaaja, kontserni ema- või tütarettevõte või renditöö puhul kasutajaettevõte.

Seega erineb lähetatud töötaja töölähetuses viibivast töötajast peamiselt selle poolest, et tal on teises riigis alati kindel vastuvõtja ehk konkreetne ettevõte, kes korraldab töötaja tööd ja vastutab töökeskkonna nõuete täitmise eest. Kui vastuvõtvas riigis viibimise ajal töötaja tööleping tööandjaga lõppeb ja ta sõlmib töölepingu asukohariigi ettevõtjaga, ei ole ta enam lähetatud töötaja staatuses.

Lähetatud töötajale tuleb tagada sihtkohariigi töötingimused. Näiteks kui tööandja lähetab enda töötaja Eestist Poola, kohaldub töötajale Poola tööõigus - maksimaalne tööaeg, minimaalne puhkeaeg, töötasu ja ületunnitöötasu, puhkuseõigus, töötervishoiu ja -ohutuse nõuded ning muud kohaliku tööõigusega seotud tingimused.
Rohkem näiteid leiad Tööinspektsiooni kodulehelt.

RENDITÖÖ – PAINDLIK, KUID MITMETAHULINE

Renditöö erineb oluliselt kahest eelnevast vormist, sest selle puhul on tegemist kolmepoolse töösuhtega: tööandja (rendiagentuur), renditöötaja ja kasutajaettevõtja. Tööandja ehk rendiagentuur sõlmib renditöötajaga töölepingu, mille alusel suunab ta töötaja ajutiselt töötama kasutajaettevõtja juurde, kes juhib ja kontrollib tema tööd. Sisuliselt „laenab“ renditööfirma töötaja kolmandale osapoolele. Rendiagentuur ja kasutajaettevõtja sõlmivad omavahel võlaõigusliku kokkuleppe, mis nendevahelist koostööd reguleerib.

Töötaja jaoks on sellises töösuhtes olles oluline mõista, kes ja mille eest seaduse kohaselt vastutab ning kelle poole probleemide ilmnemisel pöörduda. Kuigi ta töötab kasutajaettevõttes, jääb tema tööandjaks rendiettevõte, kelle kohustus on maksta töötasu ja pakkuda tööd. Kasutajaettevõtja kohustus on tagada sobiv töökeskkond.

KOKKUVÕTE

Välismaal töötamine võib pakkuda nii töötajale kui ka tööandjale väärtuslikke kogemusi, kuid see eeldab head planeerimist ja seaduste tundmist. Töölähetus, lähetatud töötaja ja renditöö on kolm levinumat vormi, millest igaühel on omad eelised ja eripärad. Selge arusaam ja korrektne töökorraldus aitavad vältida õiguslikke probleeme ning tagavad osapoolte vahel sujuva koostöö.

Kui vajad täpsemat nõustamist, kuidas oma konkreetset olukorda lahendada, konsulteeri BDO EESTI ekspertidega. Koos leiame sobiva lahenduse, mis vastab nii õiguslikele nõuetele kui ka teie vajadustele.